Viimane tööpäev

Pidin siis tööl olema neljapäeva ja reede järjest, mõlemad head tööpäevad. Mõtlesin hoolega läbi, millal puhata ja millal töötada, et tulemus oleks kõige suurepärasem nii endale kui ka kapitalistidele, keda ma nuuman. Alusastin hommkul kella 6st, sest on juba teada, et väga varaseid äralendajaid on neil päevil vähevõitu ja pigem tasub ennast hoida päevaks ning õhtuks. Sättisin ennast jälle oma lemmikkohta Mustamäel. Olin seal vist tellimuste järjekorras kolmas või midagi, aga siis nägin, et Sakus on tellimuse ootel ja kihutasin kärmelt sinna. Ei ole tegelikult üldse mingi probleem jõuda Mustamäelt Sakku mingi 10 minuti või iseg vähemaga.
Tellimus tuli selline huvitav, kus oli kästud, et taksomeeter tuleb linna piirist käima panna, kuna sõidetakse mitte linna, vaid teise kohta, mis on linnast väljas. Helistasin veel dispetšerile ja täpsustasin üle, kas sain ikka õieti aru. Siis hakkasin gps-ust ja kaardilt aadressi otsima ja selgus, et sellist tänavat ei ole olemas. Helistasin kliendile, kes seletas ära, kus tänav asub, ja kimasin kohale. Natuke panin õigest teeotsast mööda, aga keerasin esimesel võimalusel ringi ja leidsin koha üles. No mingi kõige rohkem kildine jõnks tuli sellest, mis rahalises mõttes tähendab 77 senti, ehk siis suurt mitte midagi võrreldes koguarvega.
Klient aga ei olnud selle arvega, mis ees oli selleks hetkeks, kui tema sisse istus, sugugi rahul. Mõnes mõttes loogiline, sest tal oli takso tellitud kellaajaliselt, aga ma jõudsin natuke varem, samas kui tegu on tänavaga, mida isegi kaardidel pole, siis oleks natuke riskantne hakata sekundi pealt kohalejõudmist arvestama. Samuti teadis ta täpselt, et tema majast linnapiirini on kolm kilti. Kuna ma olin selle teeotsaga natuke mööda pannud ja kuna mul on jäänud mulje, et klient on kuningas jne, siis tegin talle hinnaalandust. No siis oli ta muidugi väga rahul.
Igal juhul see töö viis mind sellistesse kohtadesse, kus ma pole ealeski olnud. Panin linna tagasi jõudmiseks gps-u tööle ja üritasin sõites ka elu eest aru saada, kus ma olen, aga mitte tuhkagi ei saanud aru. Linna ma igatahes jõudsin, aga hoopis teise kohta ja teisest suunast, kui oletasin.
Edasi jooksid jälle tööd ilusti üksteise otsa ilma passimiseta. Mitte väga kaugest äärelinnast sain peale tuntud endise poliitiku, nime ei nimeta, aga omal ajal sai ta kuulsaks riigikogus nabapluusi kandmise tõttu. Ta oli natuke torssis, ei olnud marsruudiga päris rahul, ilmselt ta teadis selles konkreetses äärelinnas siis tõesti mingeid natuke otsemaid käike, kui mina. Lõpuks ta ikka vist leebus, päris sõbralikult ütles headaega.
Pärastpoole oli üks ema köhiva lapsega tulemas ühest meditsiiniasutusest. Avaldasin arvamust, et vanasti oleks sellisele lapsele arst koju tulnud, ja selle peale valas ema välja kogu oma tundeskaala tervishoiusüsteemi aadressil, mis soovitab enamasti haige laps kaenlasse võtta ja trolliga arsti juurde sõita. Ja et kõige parem on kohe otse laste kiirabisse minna, seal saab vähemalt mõne arstiga, kes midagi asjadest teab ka, rääkida. Nii see on, kaasajal pead sa praktiliselt surnud olema selleks, et arsti sinu juurde tuleks, mitte vastupidi.
Siis tuli üks väsinud proua lennujaama sõidutada. Läksin aga ikka mööda kõige otsemat teed, mis tähendas Suur-Ameerika läbimist, aga jälle oli seal keset päeva jõle ummik, kusjuures ei mingit avariid ega mõjuvat põhjust selleks polnud. Kuna proual oli kiire, otsustasime sik-sakkidega lõikamise kasuks. Ei tea, kas sellest ka kiiremini sai, aga vähemalt tunne on parem, kui näed, et auto liigub, mitte ei seisal paigal. Proua arvas, et kiiremini oleks saanud üle Balti jaama, mis on ilmselt tõsi, samas mõni teine klient oleks selle marsruudivaliku peale jällegi vihastanud, et miks ma ringi sõidan. Ja kui ma küsin nendelt klientidelt, et mis teed mööda te eelistate minna, siis üldjuhul nad vastavad, et eks taksojuht teab paremini. Katsu siis kuidagi kliendisõbralik olla ja täita seda nõuet, mis on ka seaduses, et taksojuht peab sõitma kas mööda lühimat või kliendi valitud teed.
Pärastpoole olin kesklinnas kaubakeskuse juures ja vaatasin, kuidas sealt väljus üks selline paar, et mitte ainult naine ei olnud uhkes kasukas, aga mees ka üleni karusnahkades. Aga meie taksot nad ei võtnud, olid tellinud ühe odavama. Käisin korra keskuses sees vetsus, ja ukse peal hakkas üks tüdruk äkki takka üles lööma, sain ka kabjaga pihta. Mõtlesin esialgu, et marutaudis või mis, aga siis sain aru, et tüdruk pühkis hästi korralikult jalgu. Ma ei ole enne näinud, et keegi kaubakeskusse sisenedes sedaviisi korralikult jalgu pühib.
Aga peale sain sealt ühe soome proua, kellega arutasime, kust osta teismelisele tütrele riideid, et oleks ikka odav ja sobivad kaubamärgid. Sõitis ta mingisse reisibüroosse, mis asus samas majas, kus Baltika moekvartal, seletasin talle, mis asi see on, ja ta paistis väga häppi olevat, ilmselt kulutas seal kogu raha oma riietele ja tütar lakkugu panni.
Siis helistas Perenaine ja ütles, et kui aega saan, tulgu ma parki, et oleks vaja kokku saada. No nüüd on mingi jama, mõtlesin. Ja põmst õieti mõtlesin, kuigi jama oleks võinud tegelikult veel suurem olla. Ühesõnaga, mind lasti sekundi pealt lahti. Paberil küll poolte kokkuleppel. Viimane piisk karikas oli olnud järjekordne kriim pampril, mille pärast ta ütles, et polnud isegi hakanud kellegile helistama, sest keegi omaks nagunii ei võta, vaid te lihtsam on kamp lihtsalt laiali lüüa, et vähemalt omavahel riidu ei mindaks. Et Paarinaine teeb nagunii oma firma ja mind saab äkki mõne teise vedaja alla mingitel teistel tingimustel sokutada. Ega midagi pole öelda, arvestades, et päevarentide võlg pole see kuu vähenenud, siis muidugi, igavesti see kesta ei saa, see on selge. Ta oli välja mõlenud mingi skeemi, kuidas mu võlg ära kustub ja kuidas selle auto taguotsa ka saab korstnasse kirjutada, nii et mingit võlanõuet ta mulle esitama ei hakka. Kirjutasin kähku paberitele alla, sest ega seal midagi vaileda poleks olnud. Kõik muud variandid selle totaalse jama lõpetamiseks oleks kõigile osapooltele märksa keerukamad ja võiksid osutuda lausa eluohtlikuks. Perenaisel endal oli ka pingelangus, millegipärast jutustas ta mulle selle kõige peale pikalt lugusid oma eksmehest, mis olid tõesti väga naljakad lood, aga ei puutunud mitte kuidagi asjasse. Vähemalt lahkusime sõpradena, või noh, mitte vaenlastena. Oleks võinud palju hullemini minna.
Võimaliku jätkamise osas pidin siis rääkima Taksofirma ülemustega, keda polnud parasjagu kohal. Tegin siis kärmelt vahepeal ühe töö. Tellimus oli ühte ärikeskusse, seal seisis üks teine meie takso veel. Mingi hetk istusid ühed prouad sinna peale ja sõitsid minema, minu klienti aga polnud, aeg oli juba üle. Küsisin dispetšerilt, et kas sinna oli mitu taksot tellitud, tema ütles, et ei olnud. Ei osanud muud arvata, kui et varastas minu omad ära. Seda ikka aeg ajalt juhtub, ja siis saadab kahjukannataja juht tavaliselt vihase sõnumi kogu autopargile. Tegin ka nii, selle peale see teine tüüp helistas, oli igavesti vihane ja ütles, et need olid tema püsikliendiid, kes tellisid teda otse mobiililt. Ja siis lõpuks suure hilinemisega ilmusid minu prouad ka välja. Saatsin siis vabanduse laiali, et tema head nime puhtaks pesta. Tobe lugu, aga no mida muud ma oleks osanud sel hetkel arvata, kui et on toimunud röövimine päise päeva ajal.
Siis läksin jälle parki tagasi, aga seda ülemust ikka ei olnud. Ja siis tegin jälle natuke tööd, Perenaine lubas mul selle päeva ikka lõpuni teha. Kui viimast korda parki läksin, siis sain lõpuks jutule ja sain teada, et peaksin tulema järgmisel päeval ühe teise perenaisega siis rääkima.
Õhtu otsa tegin aga ikka tööd, et veel natukenegi midagi teenida, saaks vähemalt koti kartulit nurka osta või midagi. Töö jooksis hästi. Oli üks vene pere, kes oli siin käinud ennast ravimas või diagnoosimas. Nii et kõik ei käigi kasiinode pärast. Unustasin vist ükspäev kirjutada siia ühe muljetavaldava kliendi, venelase, kes rääkis, et Venemaal olla kõik kasiinod ära keelatud. Kahe sõbra, nagu ta ütles, mingi kapriis. Ja nüüd käivad kõik sealt siia ja Soome mängimas, sest ilma mängimata ju ei saa. Ei saa ju kogu aeg viina juua või naisega armatseda, vahel tuleb midagi normaalset ka teha ehk siis mängida. Ta rääkis sellest mängimisest väga ilusti, et näiteks ruletis kõik rajaneb geomeetrial, arvad ära, mis variandid on, kuhu see pall veereb. Puhas matemaatika. Aga on ka hoopis teine pool, mängu tuleb täiega sisse elada, ei tohi lasta oma meelde midagi muud, siis läheb hästi. Kui tuled sellest välja, siis läheb kõik aia taha. Ta rääkis sellest kõigest nagu mingist religioossest tegevusest, nii et ma hakkasin mänguritest vist paremini aru saama, mis kaif see on.
Hiljem sattusin ühe ema ja tütrega kaugele Nõmme kanti. Esialgu ta ütles mulle tänava nime ja ma ei saanud üldse aru, kus see võiks olla. Oleks ta kohe piirkonna üelnud, poleks probleemi olnud. Aga no jõudsime kohale, ta juhatas ise teed. Ja terve tee rääkis telefoniga eri pereliikmetega, kusjuures neid kõnesid oli ikka mitmeid, ma kohe imestasin, kuidas kellelgi nii palju lähedasi pereliikmeid saab olla.
Pärast hääled ütlesid, et ära mine kohe ära, äkki tuleb siia veel tööd, ja tuligi. Selles mõttes on kahju, et see töö ära lõpeb - töö sisuline loogika hakkab mulle juba päris hästi käppa saama. Aga jah, kahjuks on tegu poolkuritegeliku struktuuriga, millega ma kohanduda ei suuda ja ka ei soovi. Mitte et ma nüüd niiväga riigitruu inimene oleks, aga maffia pole ka mingi alternatiiv minu jaoks.
Perenaine rääkis ka, et ta oli ühe päeva proovinud ise sõita täisrendiga, st sellisega, mis ta juhtidelt võtab, mitte sellega, milles on ainult reaalsed kulud, ja tõesti, ei saanud seda kokku. Need, kelle elu siin ilus on, pidid näiteks taksomeetri alati juba ammu enne kliendi autosse istumist tööle panema ja muid selliseid asju tegema lisaks muudele pättustele. Ja sellised heategusid, nagu ma hommikul tegin selle prouaga, kes arvet suureks pidas, ei tohtivat mingil juhul teha, kui tahad plussi jääda. Samas fassaadil käib Taksofirmas jutt eriti heast ja kvaliteetsest teenindusest ja mitte mingil juhul mingist petmisest, aga jutu taga olev süsteem on selline, et ausa tööga lihtsalt ei ole võimalik seda asja teha.

Järgmisel päeval käisin siis selle teise perenaisega rääkimas. Ta oli juba ette minu vastu häälestatud, ei teagi, milleks see tsirkus vajalik oli. Noh, sellise eelinfoga, et on juht, kes on kogu aeg võlgu ja muudkui mõlgib autot ei võtaks ma ise ka ennast tööle, isegi mitte mustalt. Nii et kallid sõbrad, sellega on mu taksojuhi karjäär selleks korraks läbi ja ilmselt see blogi ka. Võibolla kirjutan veel mingi epiloogi, kui midagi toimub või häid mõtteid tuleb, eks näis. Seniks kohtumiseni muudel radadel!

Palju tööd ja vähe villa

Esmaspäeval ja teisipäeval olin jätkuvalt vihane. Märkmetes, mis tegin, kordub sageli f-tähega algav 4-täheline sõna, see ilmselt ka näitab midagi. Tegelikult isegi vedamist oli ja kohati töö jooksis päris hästi, aga samas mul oli endal täiesti pohlad - mis mõte on pingutada, kui sellest nagunii midagi paremaks ei lähe. Kokkuvõttes jäin jälle rendi osas väiksesse miinusesse ja ise teenisin kahe päevaga (24h + 12h) 23 eurot.
Noh, kui oleks ise natuke entusiastlikum olnud, no võibolla oleks siis teeninud teise 23 veel  - so what?
Meie taksofirmal on selline põhimõte, et alati on autosid saadaval. St näiteks nädalavahetuse ööseti, või varhommikul lennukile minekuks ütlevad paljud firmad, et autosid lihtsalt ei ole, aga meil on alati. Mida see tähendab? See tähendab, et tegelikult on liiga palju taksosid. Sest kõigile neile jätkub tööd just nendeks eriti kiireteks aegadeks, aga ülejäänud aja suurem jagu lihtsalt passivad. Aga renti peavad kõik maksma samapalju ka selle tühja aja eest. See ei ole normaalne, kui pidevalt on kesklinnas 20-30 meie autot tööd ootamas, lisaks veel paarkümment lennujaamas ja teist sama palju sadamas ja mööda erinevaid linnaosasid ka ju veel laiali. Ma ei tea, kuidas seda paremini korraldada saaks, aga kuidagi peaks see võimalik olema, näiteks võiks olla vähem autosid, aga lepingus kirjas, et iga auto peab just nendel kiiretel aegadel väljas olema, või võiks olla mingid osa-ajaga tegijad või midagi muud sarnast. Praegu on nii, et kesklinnas sageli lihtsalt ei ole kusagil olla, kõik meie peatused ja ka muud võimalikud peatused on lihtsalt taksosid täis, ja parkida ju ka igal pool ei tohi, seega sa lihtsalt füüsiliselt ei mahu tööd tegema. Ja taksojuht peab siis tegema mingeid imetrikke, et üldse tööd leida. See teeb umbes sama välja, nagu tehases oleks tooraine ära peidetud ja töölised peaks seda paaniliselt kogu aeg taga otsima ja ainult kõige nutikamad leiaks selle üles ja saaks tööd teha.

Esmaspäevast jäi kõrva üks huvitav vestlust, taksos istusid mingi eduka firma kontorirotid ja arutasid personaliküsimusi. Umbes nii, et osadel töötajatel nupp nokib, aga suhtumine on vale, teistel jälle on väga innukas suhtumine, aga nupp üldse ei noki. Ja isegi kui ambitsioonid kõrvale jätta, siis see polnud kindlasti juhuslik, et Too divisjoni miitnigul initsiatiivi ilmutas, kuigi tal on juhtimisest teistsugune arusaamine. Ja et mis juhtuks, kui See, Too ja keegi kolmas kokku panna - no siis näeks verd, konflikt oleks välitimatu. Aga kui hakata Selle heietamist kuulama, no on ikka suur mõtleja, siis võib infarkti saata. Ühesõnaga, kui sa töötad mingis sellises korporatsioonis, siis tea, et ülemused ja personalitöötajad, kes tõenäoliselt on sinust 20 a nooremad ja kelle elukogemus piirdubki erinevates kontorites, divisjonides ja miitingutel istumisega, tunnevad sulaselget mängurõõmu personaliga nagu nuppudega kabemängimisest ja moodustavad aeg-ajalt meelega absurdseid kombinatsioone, et saaks näha, kuidas karvad lendavad.
Linna vahel liikus tööd kehvasti, katsetasin lennujaamaga, aga seal oli liiga pikk passimine - sel samal põhjusel, et lihtsalt liiga palju autosid on, pakkumine ületab nõudluse, ja kui linnas tööd pole, siis minnakse sadamasse või lennujaama, sest sealt lõpuks ikka midagi saab. Vahepeal käisin kohvi ostmas ja kui tagasi jõudsin, selgus, et oleksin saanud tellimuse, aga kuna mind just see paar minutit paaritunnisest passimisiest kohal polnud, siis jäin sellest ilma. Paljud ei võta lennujaamas tellimusi, arvavad, et parem on kodanikke reisijaid teenindada, aga tegelikult ei pruugi olla, suur jagu sõidavad sealt kuskile kesklinna hotelli ja see ei tasu seda ootamist seal sugugi ära. Seekord sain ka lõpuks ühe vanahärra, kes sõitis bussijaama, mis on teatavasti praktiliselt lennujaama kõrval. Muretses veel, et ei tea, kas ta kaart ikka kehtib, et maksta, et välismaal oli küll kehtinud. Ma siis ütlesin, et kui sa välismaal kõike raha ära ei raisanud, küllap ta siis toimib, ja toimis ka.
Mul on nüüd uus meetod, kuidas klientide ja tellimuste aktiivsust taksomeetrisüsteemist välja lugeda, eelmisel nädalal mõtlesin välja, see on palju objektiivsem ja samas lihtsam, kui mu eelnev süsteem. Tänu sellele olen aru saanud, et tegelikult on mingeid üksikuid tellimusi kogu aeg erinevates linnaosades, eriti kesklinna lähirajoonides, seega kui seda statistikat nüüd veel koguneb, siis ma võiksin varsti juba päris osavalt ära arvata, kuhu nurga taha hiilima jääda, selle asemel et kuskil, kus on juba 20 muud taksot ees, oma järjekorda oodata.
Igatahes mingi hetk otsustasin Tondile või kuskile kesklinnast ära minna, aga see osutus võimatuks, sest keset selget päeva oli Liivalaias õudne ummik. Varem oli küll keegi teine juht teate saatnud kõigile, et seal ristmikul on avarii, aga ma arvasin, et selle aja peale on see juba ära klaaritud. Aga kui lõpuks sinna ristmkuni jõudsin, siis oli endiselt kiirabi masin külili maas, palju kollastes vestides inimesi sebimas ja kesklinnas minu järjekord juba nii ette jõudnud, et polnud enam mõtet kuskle mujale minema hakata.
Pärast lõnast unepausi arvasin, et samasse kodu lähedale võib mõni töö tulla, ja tuli ka päris hea töö. Koplist mingist asutusest või ettevõttest tuli peale üks vanem härrasmees, kes sõitis kaugele põllukülla. Aga ta rääkis väga huvitavat juttu, sellest, kuidas linn varem välja nägi, et Pelgulinna kohal olid linnarahva põllud ja õunaaiad (äkki siis sellest seal need viljade ja põllunduse teemalised tänavanimed), seal Sõle tn linnapoolses otsas, kus on paneelikad, oli prügimägi. Ja Rocca al Mare juures oli meri õudselt räpane, mingit masuuti täis. Ja Tiskre kohal loomulikult mingit asustust ei olnud, sest seal on mulda mingi paar senti ja all on sile paas, esimene vana talu on alles Tabasalu mäe otsas. Aga Rannamõisas on lahedad eestiaegsed suvilad, neid võiks teinekord lausa vaatama minna. Ja ta rääki seda ka, et plaanis on põllumaju ehitada täis terve Harku järve ja Tiskre vaheline ala. Arutasime, et ei tea, kust need inimesed sinna võetakse, kui elanikke aina vähemaks jääb, aga ei suutnud välja mõelda. Ilmselt on ta kuskil planeerimisvallas tegev, et nii täpselt teadis.
Sealt oli hea kohe Mustamäele kimada, mis on tööpäeva lõpus väga hea koht. Sain kenasti enne kl 5 kohale, õige natukese aja pärast olin juba järjekorras esimene, ja siis helistas üks teine juht, et kas ma ei taha Kuulsa Itifirma tööd, et seal on kellelgi taksot vaja. Mina muidugi tahtsin ja hakkasin sinnapoole minema ja panin ennast pausi peale, aga siis ta helistas, et ei ole ikka vaja. No tore, kaotasin oma koha järjekorras, ja siis tuli just see aeg, kui mõnda aega jälle tööd ei ole. Töö kipub olema täistundidel, ilmselt see sõltub mingite asutuste töö lõpetamisest, öösel jällegi mingite kohtade kinnipanemisest. Seega nüüd siis pidin jällegi tund seal ootama kuni sain uue töö sinnasamasse firmasse. Siit moraal - selliseid suva telefonitöid mitte vastu võtta, sest kui dispetšerilt tuleb töö ja see tühistatakse, siis koht järjekorras säilib (enamasti, nagu siin varem kirjutatud, on ka sigaduslikke erandeid), aga suvatööde puhul oled lihtsalt siis jälle saba lõpus. Sageli pole sellest koha säilimisest midugi suurt kasu, kui oled näiteks parajasti kuskil karu p-s, kus sa oled nagunii ainuke.
Hiljem õhtul otsustasin jälle  Tondi kasuks ja sain sealt kohe mitu tööd järjest samasse firmasse ja siis veel mingisse muusse kohta ka pärast. Vahepeal, kui kliente ootasin, siis vaatasin, et tanklasse tuli üks väga väike mees - muidu selline jässakas ja südikas, aga tõesti väga lühikest kasvu. Aga siis tuli teiselt poolt üks veel pisem mees ja sisenes ka tanklasse, ja siis ma mõtlesin, et see esimene mees nüüd kindlasti rõõmustab, et ta ei olegi kõige väiksem mees.
Tondi ralli tasus ennast ära, kuigi otsad ei olnud pikad, siis üks neist avastas, kui oli juba arve ära maksnud, et ta unustas pangaautomaadi juures käi, kuhu tal oli siis mingil põhjusel vaja minna, ja siis me käisime seal ka ära ja selle tripi eest tuli arve pea sama, mis eelmise sõidu eest, aga aega ei kulunud selleks peaaegu üldse.
Hilisõhtul oli lennujaamas väga super minek, ilmselt sellepärast, et kuna esmaspäev on üldiselt nõme päev, siis paljud autod olid juba ära koju magama läinud. Oodata ei tulnud kaua ja jõudsin teha lausa 2 trippi, mõlemad kliendid sõitsid Kalamajja, ei tea kas kuskil väljamaal oli olnud mingi Kalamaja seltsi koosolek. Kolmanda korra läksin veel lennujaama, aga siis oli seal töö otsas, ja suundusin koju magama. Hääled ütlesid, et oleks tulnud kohe peale teist tööd minna, aga ma ei uskunud neid hääli, mis on alati viga, ja kaotasin sellega peaaegu tunnikese kallist uneaega.

Teisipäeval peale traditsioonilisi lennujaama minejaid sain sellise huvitva töö, tellimus oli ühte vanalinna hotelli ja sinna oli tellitud 2 taksot. Mingit slaavi keelt kõnelevad kontorirotid ronisid taksosse ja ütlesid, et nemad ei tea, kuhu minnakse, kuskile linnast välja, et sõida selle teise takso järel. Aga see esimene takso oli sellise üsna huligaanliku sõidustiiliga, kihutas igalt ristmikult roosa tulega üle, mis tähendab seda, et mina jõudsin sinna juba puhta punasega, suunda ka alati ei näidanud jne. Saatsin talle siis sõnumi, et ma ei tea sihtpunkti, võtku hoogu maha, ja siis ta võttis ka. Igavene pikk sõit oli, Lasnamäe poole, tükk aega kimasime mööda Peterburi maanteed, mõtlesin juba, et ei tea kas Narva minek, siis keerati mingile tühermaale jäärajale, sõideti sellel mitu kilomeetrit linna suunas tagasi, kuskilt kaevanduste vahelt läbi ja lõpuks jõuti mingi kontorini. Pärast see teine juht ütles, et ega tema ka ei teadnud sihtpunkti, et talle juhatati jooksvalt teed, aga ilmselgelt ei teadnud see juhataja ise ka täpselt, sest tagasi minnes selgus, et see jäärada ei olnud üldse vajalik, oleks palju varem ja normaalselt saanud Peterburi teelt ära keerata.
Pärast seda oli mul vaja kokku saada ühe inimesega, kes ei ole kogu aeg eestis, ja kuna inimesed ei saa oma reise sättida minu olematu vaba aja järgi, siis kaotasin sellega poolteist tundi kallist tööaega.
Päeval oli päris tihe andmine, lähilinnaosades oli kogu aeg tellimusi - täiesti nagu öö ja päev võrreldes eelmise teisipäevaga, kui ei olnud praktiliselt üldse mingit tööd. Mine võta kinni, millest see siis sõltub. Või samas, sageli ma just sellel ajal teen lõunauinakut, ja jään siis ilmselt paljustki ilma. Aga kui on need pikad vahetused, siis mingil ajal peab ju magama ka. Igatahes seekord olin otsustanud kl 16ni jutti väljas olla ja sain vahepeal järjest töid mingitest x-kohtadest, kohe eelmise töö peale lausa, ehk siis kui ma polnud veel eelmist klienti maha pannud. Meil on nii, et süsteemis saab ära märkida, mis piirkond su sihtkoht on, ja siis kui sinna tellimusi tuleb, siis antakse see sulle, kui seal vabasid taksosid pole. See on hea. Logistika klappis ka hästi, näiteks mul oli vaja tütrele võtmed ära viia, ja just sellel ajal sain kliendi, kes sõitiski sinna kanti. Ja siis, kui mõtlesin, et nüüd oleks paras pesulasse minna autoga, mida tuleb korra vahetuse jooksul nagunii teha, siis sattusin ka selleks ajaks just sinna. Ja kui sealt ära hakkasin minema, siis lõikasin läbi haigla hoovi, ja hopsti oli seal käsi püsti üks tädi, kes tahtis bussijaama sõita.
Aga vahepeal oli taksomeetri süsteemi hooldus tund aega, siis läks elu natuke segaseks. Ühe tellimuse sain telefoni teel, aga ausalt öelda on nende meie dispetšerite artikulatsioonist väga raske aru saada. Midagi ta ütles veel lisaks aadressile, aga ma ei saanu aru, mida. Igatahes seda klienti ei tulnud ja kui ma juba tahtsin ise üle küsida, mis värk on, siis helistas dispetšer ja ütles, et ei ole enam vaja. Ma ei saanudki aru, et kas nüüd mina tegin midagi valesti, kuna ma ei kuulnud kogu infot, või oli see lihtsalt kliendi kapriis. Aga nendest dišpetsertest on isegi kirjalikus vormis sageli raske aru saada - tavaliselt tulevad tellimused sõnumina, ja kui keegi välismaalane on takso tellinud, siis on seal ühtelugu sellised nimed, nagu MAIKEL või SEISON - ok, need ma arvan ära, et mis vene emakeelega inimse loogika järgi need on tekkinud, aga kui algne nimi ei ole inglise või eestikeelne, mida ma oskan, siis ühtelugu ei saa ikka midagi aru, kas tegu on üldse inimese või mingi firma või millegi kolmandaga.
Huvitav oli veel see, et kui oli taksomeetri hooldus ja ma läksin samal ajal parki pessu (kus muide polnud ühtki autot, ma mõtlesin, et juu kõik on tabanud, et sel segasel ajal hea seal ära käia), siis ma ühtlasi käisin korra kontoris. Nimelt taksomeetri printer ja veel mingid vidinad on kahepoolse teibiga armatuurlaua küljes kinni, aga see teip on ära väsinud ja nüüd need ripendasid seal pooleldi mingite juhtmete küljes. Läksin küsima, et kas peaks ise parandama või kes sellega tegeleb, ja selgus, et tegelevad needsamad mehed, kes üldse taksomeetri süsteemiga tegelevad, aga nemad on parajasti lõunale läinud. Ehk siis, samal ajal kui on see hooldus, siis on nemad hoopisiki söömas. Väga huvitav, ei tea, kes see siis hooldas.
Igal juhul viimase tööga läks ka selles mõttes hästi, et esiteks ajaliselt see klappis täpselt vahetuse lõpuga ja teiseks viis see mind väga lähedale sellele kohvikule, kus ma olin hommikul inimsega kohtudes käinud ja kuhu ma olin ära kaotanud oma handsfree. Sain ilusti kätte, kuigi peab ütlema, et see uus händsfrii on küll ilusam ja mugavam kui eelmine, aga helikvaliteet on tal selline, et kui helistajal ka kehvem telefon on või mingi müra taga, siis ei saa mitte tuhkagi aru.

Tudengid, smurfid, suurettevõtjad ja muud loomad

Jou-jou klemmid, üritan kiirelt midagi kribada möödunud kiirest nädalast.
Hetkel olen kogu selle värgi peale järjekordselt vihane ja mõtlen plaane B ja C, kuidas edasi elada, sest see taksotöö ei tasu ikka üheski mõttes ära. Viimane piisk karikas oli eile õhtul, kui Perenaine helistas ja väitis, et ma olla jälle mingi mõlgi tekitanud. No ei ole, ausõna ei ole. Mõlk peaks ikka olema selline pauk, mis kuidagi ei saa kahe silma vahele jääda, ja pealegi ei olnud mul mingeid selliseid keerulisi ja kahtlasi situatsioone, kus midagi taolist võiks juhtuda. Aga tema väidab, et enne ei olnud ja nüüd on. No kust ta seda nii täpselt teab. Näed sa jee seal pimedas ja musta auto peal alati vahetuse alguses kõike, ja viitsib ta jee neid iga kord vaadata, ma tean seda asja küll.
Ja teeninud, noh, see kuu midagi olen, aga mitte midagi märkimisväärset. Olen jätkuvalt elanud väga kokkuhoidlikult, aga mingi sota nädalas ikkagi kulub ära elementaarse toidu, kütuse jms peale. Pealegi, kui sa oled ööpäevaringselt tööl, siis sul pole aega näiteks ise süüa teha, pead ikka vahel väljas sööma ja mingit s***a ostma bensukatest, selle peale läheb ka tegelikult ikkagi suurem summa, kui jotsist kokku tuleb. Oma võlgu vähendada ma igatahes suutnud ei ole ja kui mingit imet ei juhtu, siis ei suuda ka ülejäänud poole kuu jooksul. Ja näiteks, seoses miinimumpalga tõusmisega minu sissetulek vähenes, kuna Perenaine paeb minu pealt nüüd natuke rohkem makse maksma ja see osa läheb kõik minu päevarendile otsa. Ja kui veel mingeid täiendavaid jamasid kogu aeg tuleb, siis no ma ei tea, mis mõte sellel kõigel siis on.
Kogu see süsteem on sahker-mahkeri peale üles ehitatud ja see käib mulle pinda. Näiteks, rääkisin ühe teise juhiga ja sain teada veel mõned skeemid ja variandid, kuidas taksojuht olla. Üks variant on selline, et sina ei ole üldse töötaja ega FIE, vaid oled lihtsalt autorentnik, maksad renti oma peremehele, siis tema maksab mingile firmale, kelle käest ta autot rendib, see firma omakorda rendib või liisib seda autot kolmandalt firmalt ja Taksofirma siis omakorda sellelt neljandalt. Ega mina täpselt ei tea, kui palju neid vahelülisid seal ülalpool mind on, aga igal juhul igaüks võtab seal vahelt ja lõpuks on kogu vastutus juhi kaelas, aga mingeid õigusi tal ei ole, ja kui sa näiteks tahaks protsessima hakata, siis kellega sa protsessid - asja tõelised juured ja põhjused on sinust nii kaugel, sul ei ole nendega otseselt mingeid lepinguid ja sa ei saa tegelikult mitte midagi teha. See kõik on välja mõeldud muidugi maksude optimeerimiseks ja igasugu seadustest möödahiilimiseks. Ja siinkohal räägime me soliidsest firmast, ma ei kujuta ette, mis veel võib toimuda mitte-soliidsetes.

Pühapäeval alustasin jälle siis, kui tegelikult oli veel laupäeva öö. Kõigepealt sain peale ühe paari, mees muudkui rääkis, et ega tema ei taha Amigosse tantsima minna, aga naine nõuab, ja siis peab ju minema. Kui kohale jõudsime, siis mees läks sisse raha lahti vahetama, ja naine seni rääkis et tema hea meelega magaks kodus, aga näe mees vedas vägisi välja.
Pärastpoole oli üks väljamaa päritolu smurf, kes hääletas kuskil vanalinnas, istus taksosse ja siis ei olnud enam mitte mingi valemiga suuteline meenutama, kuhu ta sõita tahab ega üldse eriti midagi artikuleerima. Püüdsin anda vihjeid, et mis sorti koht see on, kas seal magatakse või juuakse või veel midagi, pärast pikka mõtlemist ja puhisemist ta jäi nõusse selle variandiga, et magatakse, siis pakkusin igasugu hotelle, aga ükski ei sobinud, lõpuks tulin selle peale, et aga äkki sa tahad koju minna! Siis tal süttis lambike, et jah, just koju! Aga kus kodu asub, vat seda ei mäelta. Aadressi ega tänavat ei tulnud mitte mingi valemiga meelde. Tegime siis sellise variandi,e t hakkasin sõitma ja igal ristmikul küsisin, et kas otse või paremale või vasakule, ja sellise meetodiga saimegi smurfi koju toimetatud.
Varahommikul sain jällegi ühe emafirma töötaja tööleviimise, too töötas tsipake teises putkas kui ülejäänud. Oli selline tõeline polkovniku lesk, esimesena sain sõimata, miks ma õige ukse juures polnud, kuigi see oli jällgei ilma korterinumbriteta maja, siis käratati, et kuhu te nüüd lähete! kui sõitsin paar meetrit vastassuunda laiema teeosa kohale, et ots ringi keerata, siis sain sõimata, et miks ma ei tea täpselt seda konkreetset putkat, kus tema töötab, ja kui juba putka lähedal olime, siis selle eest, et ma ei saanud aru, milline rada suurel jääväljal, mis vist mingi parkla või laadimisplats on, tema putka juurde kõige otsemalt läheb. Sellised kliendid teevad kohe tükiks ajaks tuju heaks.
Varahommikul tuli ära ka esimene külm arve minu karjääris. Mingid kutid tahtsid Hollyka juurest McDonaldsisse, lubasid sealt süüa võtta ja edasi sõita, no ma sain kohe aru, et ega ma enam neid ei näe, natuke igaks juhuks ootasin ja siis tõmbasin uttu. Õnneks lühike ots, midagi ma eriti sellega ei kaotanud. Iseasi, kas on mõtet nii lühikese otsa pärast tünga teha, aga noh, noortel veri vemmeldab, väike adrenaliin tuli vast ikka ära.
Hommikul hakkas iga nädalavahetuse järgne kampaania selle kohta, et kas keegi on autost leidnud asju, mis napsutajad on sinna maha unustanud. Tavapäraste rahakottide, telefonide ja muu pudi-padi kõrval oli seekord tagaotsimisel ka üks kasukas.
Põhapäev on ärasõitmise päev, lahkuvad nii turistid kui kohalikud. Seega, kui te kuulute nende hulka, kes kaaluvad tõsiselt Eestist lahkumist, siis tõenäoliselt teete te seda pühapäeval. Taksojuhile tähendab see siis rallit sadama, lennujaama ja natuke ka raudtee- ning bussijaama vahet.

Esmaspäev väga hull ei olnudki, sõite ikka jagus, aga mitte midagi eriti põnevat. Väike seiklus oli ühede skandinaavlastega, kes tahtsid minna mingisse Olavi või Olevi kohta, eriti selgelt nad seda ei hääldanud, mina viisin nad esiotsa Olevi residentsi, aga pärast tuli välja, et nad tahtsid hoopis St Olavi hotelli. Eks ma siis panin taksomeetri kinni ja viisin nad õigesse kohta, õnneks mõlemad vanalinnas.
Mingi imeliku koha pealt hääletasid keset päeva peale Peterburi perekond, kes kurtsid, et muidu ei sõidakski taksoga, aga jube külm on. Teepeal imetlesid nad meie miljööväärtuslikke puumaju ning nimetasid neid üsna ühemõtteliselt saradeks, mida nood võrreldes Peterburi arhitektuuriga muidugi ka tegelikult on.
Kesklinna peatusest sain peale selle sama välismaa vanaproua, kelle kohta ma ühekorra arvasin kaugelt vaadates, et äkki on hoopis eesti kunstnik. Seekord sõitis ta enne kojuminekut ökopoest läbi, ja mul õnnestus välja selgitada, et ta on prantslane. Kui veel peale satub, katsun uurida, miks ta siin üldse on. Meil elab väga palju igasugu välismaalasi, aga prantsuse vanaprouad on siiski suhteliselt haruldased.

Teisipäev osutus ootamatult eriti halvaks päevaks.Toimus totaalne passimine kogu aeg ja kõikjal. Mõtlesin välja teooria, et miks see nii on. Et kui inimesel on vaja midgi teha, siis ta mõtleb, et vat ma nüüd see nädal teen selle asja ära. Esmaspäeval ta mõtleb, teisipäeval mõtleb, et aega on küll, sellepärast need ongi nii kehvad päevad. Kolmapäeval mõni võibolla hakkab juba natuke liigutama, aga neljapäev ja reede on kõige paremad päevad, sest siis on tõesti tagumine aeg need asjad ära teha.
Muudele õudustele lisaks leidsin Olerexist üles roiskunud salati, pool päeva kõht valutas. See oli halvem variant, kui narkootilise toimega küüslauguleivad eelmisel päeval Saku poest.
Üks huvitavam reis oli Kopli laevaremongitehasesse, üks väljamaa mees läks sinna mingit äriasja ajama. Seal oli väga uhke värav turvameestega, kellele see, kes kedagi külla kutsus, pidi ütlema auto numbri ja siis lasti sisse. Tuleb välja, et see on õudselt suur territoorium ja seal on palju eri firmasid kaasajal. Kui tagasi läksin, siis mind kui taksot küll mitte, aga muud autod otsiti ka läbi. Järelikult, pommi sinna viia veel annaks, aga sealt ära tuua oleks juba raskem.
Samal ajal läks meie taksomeetri süsteem maha, nagu veel väha hädasid oleks. See süsteem saab maas olla mitmel eri viisil, mõnikord ei jõua info taksodest keskusse, mõnikord vastupidi. Seekord oli nii, et tellimusi ei saadud juhtidele saata, vaid dispetšer helistas, ja siis kui ta mulle helistas, pidasin parajasti läbirääkimisi turvamehega ja ei saanud vastu võtta ja jäin jällegi ühest tööst ilma.
Kesklinnast sain vahepeal ühed hiinlased, kes seekord ei välendanud end mitte linnuhäältega, vaid žestidega, mis oli väga hea mõte, sest kui nad hakkasid ujumisliigutusi tegema, siis ma sain kohe aru, et nad tahavad spa-sse minna.
Aga muidu oli väga kehv päev, jäin jälle omadega miinustesse. Enesehaletsuse asemel otsustasin vihastada, sest tõesti, see päevarent on liiga kõrge. See ei loe, et mõni päev on parem ja võibolla ka suvi on parem, kui sul on võlad ees, siis ei ole sellest abi. Ja Perenaine on rääkinud, et seda on ka teised vedajad ehk siis need väiksed OÜd suure firma all arutanud ja üritavad suure firmaga midagi läbi rääkida, sest see ei ole normaalne, kui kõik on kogu aeg võlgu ja need vedajad ka mingit kasumit ei teeni. Midagi peab kuskl olema valest, see ei ole enam turumajandus, see on lihtsalt räket.
Kuna tööd oli vähe, siis hiilisin jälle seda kindlat Tondi tööd, mis on igal õhtul, kui on vaja ühe firma töötajaid koju viia. Seekord sattusin sinna sobival ajal esimesena ja jõudsin juba rõõmustada, aga tellimust oodates ja teie jaoks kullakesed ülestähendusi tehes sai pastakas tühjaks, mõtlesin sõita uut ostma ja sattusin kogemata piirkonnast välja ning järjekorras jälle viimaseks ning jäin sellest tellimusest ilma. Aga ma tean, et sinnakanti tuleb pool tundi hiljem sarnane töö ühte raadiojaama, jäin siis seda ootama, ja tuligi, aga see tibi, kes tavaliselt sõidab kaugele Lasnamäele või kuhugi, otsustas seepäev sõita paarsada meetrit edasi Bambasse piljardit mängima. No küll ma olin ikka rõõmus.

Kolmapäeval vedasin jälle hommikul lennureisijaid, see on mu lemmikosa päevast, olen omandanud juba päris hästi selle toimimise loogika. Üks jõudis jälle muga riielda, et ma ei tea nende maja tagaust, kust tema käia tavatseb. Ja ühede teistega pidin keset Järvevana teed peatuse tegema, sest nad tahtsid kontrollida, kas läpaka juhe taga kohvris ikka kaasas on.
Aga päev läks ka päris hästi, sain pikki otsi ka ja väga kaua ei pidanud passima. Ühed soome parmu-ellad tahtsid sõita viinapoodi, kõigepealt ütlesid nad sihtkohaks D-terminali, siis teepeal hakkasid rääkima Sadamarketist, mis asub A-terminali pool, aga kui ma hakkasi otsa ümber keerama, sest D-l ja A-l on teatavasti meri vahel ja otse ei saa, siis pistsid nad kisama ja tuli välja, et nad mõltesid ikkagi mingit putkat D juures, mille nimi on tegelkult sadama market.
Kesklinnas oli näha juba kevadekuulutajaid - võltskerjuseid.

Neljapäeval oli tööd päris kenasti, aga mulle sattusid jälle lühikesed otsad. No lausa sellised 3euri-midagi, selliseid saavutada on ikka päris haruldus. Sõidavad paarsada meetrit ja siis kasutavad veel mingit sooduskaarti ka. Kui ma ise taksoga sõidan, siis ma näiteks alla 5 euri lihtsalt ei maksa. Piinlik oleks. Aga no inimesed arvavad ju ikka, et taksojuhid on miljonärid, nad ei kujuta seda olukorda ette, et selle 5 euri teenimiseks ma ei kuluta mitte ainult seda aega, mis ma seda lühikest otsa sõidan, aga olen kehvemal ajal võiboll tund või rohkem passinud, et seda tööd üldse ära oodata.
Lühikeste otste lõksu jääd siis, kui juhtub nii, et jääd kl 17 kesklinna toppama. Esiteks, sealt lihtsalt ei saa ummikute pärast minema, ja iga töö võtab õudselt aega, ja teiseks kesklinnas on need kesklinna-inimesed, kes sõidavad kesklinnast kesklinna. Enne kl 17 tuleb kindlasti kesklinnast minema saada, siis läheb pärast ka hästi, sest on pikemad otsad. Aga seekord üks ahv lihtsalt otsustas just kl 17ks kesklinna sõita, no mis ma teha sain.
Pärastpoole oli mingi tudengite rida. Üks härra sõitis koos ühe valgevene tudengiga TTÜ juurde ja rääkis talle tee peal ära kõik Tallinna ööelust ja Eesti vaatamisväärsustest. Sain minagi targemaks. Pärast oli veel üks paarike, kes ajasid ka mingit tudengiteemat, aga õnneks oli nende sõit nii pikk, et isegi tudengikaardiga sain ikka vähe rohkem, kui 3 eurit. Ja siis veel see, et neljapäeviti on Hollykas tudengitele soodusdisko, mis tähendab seda, et linn on täis plastpudelitest rüüpavaid noori, kes taksoga ei sõida. Öötundidel oli üks neist ikka päris läbi, roomas ja oksendas keset Vanaturu kaela, kuni sõber kutsus talle kiirabi. Hakkasin sealt juba ära sõitma, aga uudishimust jäin vaatama, millega lugu lõpeb, ja siis tulid mingid rootsi tüdrukud ja tahtsid hotelli sõita. Rootsi tüdrukutel on rahalugemisega alati väga suuri raskusi, ilmselt neil on seal koolides siis matemaatika väga viletsal tasemel.
Ahtri bensuka juures käis politsei mulle vahepeal moraali lugemas, et nii, nagu ma alati sinna sõidan ja teised sõidavad ka, ei tohi üldse sõita. Ja tõepoolest, seal oligi mingi vastavasisuline märk, mida ma polnud kunagi märganud. Õnneks nad trahvi ega midagi ei teinud, ainult selgitasid.
Olin otsustanud öö välaj venitada ja hommiku jutti teha, sest neljapäeva ööseti ikka midagi liigub, ja tõepoolest, nii see oli. Hommkul plaanisin teha ühe ammu mõttes mõlkunud eksperimendi, ja nüüd tundus selleks sobiv hetk, sest viimane ööelu klient sõitis just sinna suunas. Nimelt on varahommikul absoluutselt alati palju tellimusi Viimsisse, tahtsin proovida, et kui seal varakult kohal olen, kui tore see siis on. Ja nagu neetult, just see päev ei tulnud sinna mitte ainsamatki tellimust. Passisin seal oma poolteist tundi, mitte midagi, ja pärast süsteemi raportitest vaatasin, et ei tulnud ka järgnevatel tundidel. Seega eksperiment õnnestus selles mõttes, et sain teada, et varahommkul Viimsis passida ei ole ikka kindel edu pant.

Reede oli aga päris tore päev, õnnestus sõita pikemaid sõite. Üks tuli nii, et läksin tegelikult sadamasse laeva saabumist ootama. Olin suht saba lõpus, sest ma ei viitsi sinna kunagi väga kauaks passima minna. Järsku vaatasin süsteemist, et ennäe mina olen tellimuste järjekorras esimene. See tähendab, et keegi nendest paari-kolmekümnest taksost tellimusi ei võtnud, aga mina võtsin küll, sest kunagi pole kindel, palju sealt laeva pealt neid kliente tuleb ja kas nad sõidavad ka kuskile kaugemale või mõnda kõrvalmaja hotelli. Saingi sellise toreda töö, et tuli üks perekond viia ühest sadama restoranist koju Tabasallu. Aga teised ahvid ootasid seal valget laeva edasi ja kundesid ei jagunud seal kaugeltki kõigile ootajatele. Ega ma sellest laevade loogikast pole veel hästi aru saanud, sest ma ei viitsi seal passimas käia.
Lennujaama loogikast saan paremini aru. Reedel käisin seal 2 korda, mõlemal korral oli õudne taksode trügimine, terve mägi, kõik teed ja kõnniteed ja muruplatsid olid neid täis. Aga see tasus ära, sest korraga maandus palju lennukeid ja need olid ka hea täituvusega ja see saba liikus kiiresti ja kõik said tööd. Ühekorra sain ühe suure kohvriga flaami, kes pidi muidu eelmise takso peale minema, aga kuna ta tahtis sõita ühte Viru tänava hotelli, siis see juht andis ta mulle üle, sest mul on see vanalinna luba ja ma saan natuke lähemale. Aga päris Viru tn ikkagi ei saa ka selle loaga, ja tegelikult huvitav, et kuidas siis inimesed sinna hotelli üldse pääsema peaksid. No väga tasuv töö see polnud, aga tore flaam oli.
Pärastpoole viisin veel kedagi sinna vanalinna ja sain kohe tellimuse Vene tänavale, praktiliselt samasse kohta, kus ma juba olin. No 10 min ootasin rahulikult, sest see on see aeg, mis ma oleks kohale sõitnud, kui ma oleks kuskil kaugemal olnud. Järgmine 10 min on ka lubatud hilinemine kliendile. Aga edasi hakkasin juba närviliseks muutuma. Saatsin dispetšerile sõnumi, ta helistas neile ja vastas, et kohe tulevad. Möödus veel 10 min, ikka neid polnud, saatsin uue sõnumi, et kas sõidan ära, aga siis nad ikka tulid, tahtsid veel enne sõitu suitsu teha, aga ma panin siis juba taksomeetri käima. Kokku ma ootasin neid kolmveerand tundi, aga see tasus ära, sest tegu oli suurettevõtjatega, üks läks Tabasalus maha ja teine sõitis veel tükk tühja maad edasi ühte sellisesse peenemat sorti põllukülla (vist, ei tea, pime oli). Igatahes oli päris muhe härra, kirusime Savisaart ja arutasime muid maailma asju ja hea tipi jättis ka.
Öiste napsutajate hulgas väga värvikaid polnud, kui siis vast üks noormees, kes väga viisakalt viis oma tüdruku koju Maarjamäele sellisele tänavale, mida kaartidel pole, ja siis sõitis ise linna tagasi. Rääkisime globaalsest soojenemisest, loomadest ja muuhulgas jutustas ta, et oli käinud Keenias safaril. Et odav tripp oli, kukil 11000. Ei tea, kust 20-aastased selliseid rahasid võtavad.
Varahommikul tegin veel paar tööleminejate ja sadamatrippi. Lõpuks jäin Pelgulinna, sinnakanti on alati tellimusi olnud, ja tuligi, aga see oli kaua üleval (st ma näen süsteemist, et tellimus on, aga kätte mulle seda veel ei anta), ja ma olin õudselt unine ja üritasin kuidagi mitte magama jääda, ja siis tuligi tellimus, aga mitte see Pelgulinna töö, aga hoopiski Õismäe taha lõppu saadeti mind. Ei tea siis, kuhu kõik taksod olid kadnud, muidu hommikuti sealkandis neid on piisavalt. Olin väheke tige, aga tegelikult oli see hea töö, sest ta viis mind ilusasti pargi lähedale, nii et ma sain ilma igasugu südametunnistuste piinadeta auto ära panna ja ära koju magama minna.

Imik kalašnikoviga

Neljapäev on selline naljakas päev, kus ma polegi eriti tööl sattunud olema. Aga paistab päris hea päev olevat.
Hommikul plaanisin alustada poole 5st, aga jäin väheke hiljaks ja ei suutnud kohe otsustada, kuhu minna-mida teha. Laagirs oli üks tellimus ootel ja kimasin sinna - see on päris riskantne nii kaugele hakata minema, aga kuna sealkandis autosid üldse ei olnud, st kedagi, kes võiks must ette jõuda, siis läks õnneks. Jälle tuli piimaring ära. Sedakorda ma ühtegi aadressi, kust vaja kedagi peale võtta, ära ei unustanud. Üks väike möödalask siiski oli. Järgmine koht peale Laagrit oli Mustamäel, juba teades, et seal juhatab gps- heal juhul maja taha või üldse sohu, panin sisse mitte aadressi, vaid lähima ristmiku. Aga tuli välja, et isegi sellega ei saanud gps hakkama, ja mina loll selle asemel, et natuke mõelda, järgisin teda ja sattusin krt teab kuhu. Õnneks küll ainult korraks, sain sealt ruttu välja ja leidsin maja üles, kusjuures tegelikult ma tean neid maju ja kui oleks kohe alguses rahulikult mõelnud, oleksin üldse ilma abivahenditeta selle üles leidnud.
Edasi kulgesin kesklinna ja sadama piirkonnas keskmise intentsiivsusega, tundsin ennast kuidagi natuke tühmina, et oleks olnud võimalik ilmselt ka rohkem saavutada, aga päris toppama ka ei jäänud. Vahepeal käisin pargis pesulas ja tegin autos väikse uinaku - päike soojendas kenasti, mõtlesin, et pole mõtet ega vajadust koju pikemalt magama minna. Siis käisin söömas Sööklas, see on üks päris vahva koht Tondil endise Reti hoovis, selline vintage kujundusega, toredate noorte teenindjatega ja lisaks normaalsetele söökidele ka kena salatite ja muude lisandite valikuga. Kusjuures väga odav, ja peale kl 15 on veel kõigele 25% soodustus. Seal saab ka sünnipäeva või muud pidu pidada. Soovitan soojalt.
Siis algas töölttulijate aeg, kui parim koht on Mustamäe. Sealt sain, nagu tavaliselt, Kuulsa Itifirma töötajad, kes seekord rääkisid vene aktsendiga inglise keelt, õigemini daam rääkis, peamiselt kolleege taga, mees eriti sõna sekka öelda ei saanud, seega ma ei tea, mis keeles ta oleks rääkinud.
Jällegi tööd oli, aga oleks võinud ka kiirem liikumine olla. Tundsin puudust jumalikust vedamisest, või kuratlikust, vahet pole, peaasi, et oleks mingi vedamine.
Õhtupoole kiskus sinnakanti, et äkki toimub isegi mingi ööelu. Juba kusagil kl 7 paiku sain peale svipsis abielupaari. Naine olla süüa tahtnud, aga mees valis sihtmärgiks Kuku klubi, kuna seal saab suitsetada. Teepeal rääkisid nad ülekäte läinud lastest ja vajadusest neid rohkem kasvatada, näiteks suvorovlike meetoditega. Ei mõjunud eriti veenvalt.
Järgmisena sain tellimuse ühe lasketiiru juurde, kust tulid peale isa, ema ja laps, turistid Moskvast. Laps oli selline muarust peaaegu imik, aga nagu isa uhkelt pajatas, olla ta tulistanud oma 250 padrunit. Sellest väikesele Grišale ei piisanud, ta avaldas soovi proovida ka kalašnikovist laskmist. Siis isa selgitas talle, et kalašnikovid on rahu tingimustes keelatud. Väike Griša küsis seepeale, et kas siin ei olegi sõda. Ei, siin on Euroopa, vastas isa. Ka ema polnud sõnakehv, kõigepealt seletas ta oma heleda häälega telefonis kojujäänud pereliikmetele, et lapsed tuleb väga soojalt riidesse panna, ja seejärel pidas loengu helkurite kasulikkusest. Tundus, et helkur oli nende jaoks midagi väga uut ja innovaatilist.
Minuga ei olnud praktiliselt päev otsa keegi rääkinud, lihtsalt sattusid see päev sellised kliendid, kes ei tahtnud juttu ajada. See ajab ka natuke juhtme kokku, kui oled kogu aeg justkui inimeste hulgas, aga kellegiga ei suhtle. Ja jootraha ka see päev mitte keegi ei andnud, kõik tahtsid sendi pealt tagasi saada. Ei usu, et ma kuidagi halvem teenindaja oleksin olnud, lihtsalt sel päeval oli selline vibe.
Katsusin siis ise suhtlemise osas initsiatiivi haarata, jutustasin vahepeal ühe kolleegiga. Temal on jällegi selline strateegia, et ainult kesklinn. Kui kuskile kaugemale satub, teeb suitsu ära, kauem ei oota, ja kesklinna tagasi. Mõneti on see toimiv, sest kesklinnas alati midagi ikkagi liigub. Samas on ka aegu, kui kindlasti on kasulikum olla kusagil mujal, nt Mustamäel. Ühesõnaga, temalt on õppida seda, mis ma küll olen ka ise juba aru saanud - kui on mingit kindlat alust arvata, et kaugemates rajoonides on tööd, siis on mõistlik sinna jääda või isegi kohale minna, aga kui on kahtlus, siis on parim valik keksklinn. Oleneb ka muidugi, kus kohas seal kesklinnas olla. Tuleb avastada uusi kohti ja taktikaid.
Tondil tabas mind lõpuks ometi jumalik vedamine - sattusin sinna kedagi viies, vaatasin oma tabelit, ja mõtlesin, et kuskil poole tunni pärast tuleb sinna kindlasti tööd, aga hetkel, kas jääda või minna... Aga tegin ühe suitsu ja ennäe hopsti, astus Kalevi taksopeatusest peale soliidne noormees! Jälle üks koht juures, kus vahel tasub olla.
Pärastpoole sõitsin ühe prouaga Lasnamäele sotsiaalmajja, sinna olen ennegi rahvast viinud. Huvitav, et sealsetel asukatel on kombeks meie üsna kalli taksoga sõita.
Öö hakul kesklinnas peatuses seistes tuli juurde üks vanaproua ja küsis, et kas ma olen seal kaua olnud, et kas ma äkki ei ole näinud ühte vintis vanameest. Et lapselapsed olid helistanud, et vanaisa on jälle napsu võtmas ja teda olla nähtud Viru keskuses hängimas. Ja nüüd vanaema siis kihutas kusagilt maalt kohale vanameest otsima. Ma ei olnud kahjuks seal kaua olnud ega kirjeldusele vastavat näinud, aga hoian pöialt, et vanaisa leiti.
Üks öine klient jutustas oma taksokogemustest Rumeenias, kus on niimoodi, et takso peale on riputatud üks hinnakiri, aga hetkel, kui sisse istud, läheb keegi juhuslikult taksost mööda ja selle käigus hinnakiri vahetub 10x suuremate numbrite vastu. Ja kui sa siis oled terve tee juhiga lõbusalt inglise keeles juttu puhunud ja siis lõpuks arvet näed ja selle üle imestust avaldad, siis äkki selgub, et juht ei räägi ühtegi keelt. Ja kui lubad politsei kutsuda, siis järsku hakkab ta jälle rääkima ja halab, milline röövel sa oled, et võtad tema laste laulat leiva ära jne.
Öösel oleks veelgi sõitmist olnud, aga otsustasin suht varakult ära magama minna, kuna omateada pidin järgmise hommikupooliku ka tööl olema. Päevane mitte korralikult magamine andis tunda, ei suutnud hommikul varajaste kodanike reisijate (aga reedeti ongi neid vähevõitu) ja tööleminejate ajaks toibuda ja ajasin ennast välja kuskil alles 8-9 paiku. Ja siis helistas Perenaine, et kas sa oled ikka veel tööl. Ma olen juba jälle tööl, vastasin. Tema oli imestunud, sest tema graafikus oli kirjas, et hoopis tema peaks sel ajal olema. Aga selles graafikus, mis ta mulle saatis, olin mina kirjas. Sõitsin siis parki, vaatasime lollide nägudega neid graafikuid ja ei osanud ära arvata, kuidas see niimoodi juhtuda sai. Sel korral läks siis tema sõitu, aga arutasime ka edasist graafikut ja selgus, et tegelikult ma saaksin ja peaksin palju rohkem töötama, kui algses graafikus kirjas, sest Paarinaine käib koolitusel ja üldse. Noh, see on väga hea, saan ehk midagi märkimisväärset teenida ja oma võlgu kustutada, teisest küljest, näis kuidas vastu pean, sest kohati saab olema ikka väga tihe andmine. Ja ei tea, kas ma selle kõige kõrvalt blogi kirjutada ka jõuan, aga luban, et annan oma parima!

Lühikeste otste esmapäev

Esmaspäeval sain alustuseks piimaringi Mustamäel. Loovisin juba päris enesekindlalt mööda emafirma töötjate aadresse ringi, aga siis tuli sõimukõne dispetšerilt - selgus, et olin kõige esimese aadressi kuidagi kahe silma vahele jätnud ja vaeseke ootas juba mõnda aega. Pidin talle siis Mustaka lõppu järele minema, kuigi logistiliselt olin juba poolel teel linna poole. Minu jaoks see ei olnudki nii paha lahendus - saigi hea pika ringi.
Edasi tuli sadamaralli. Ühtegi lennujaama mulle too päev ei sattunudki. Kellaaeg oli selline, et kaugemad laevale minejad olid ka juba ära läinud ja mulle jäid lähemad. Ehk siis lühikesed otsad. Kui neid on tihedalt, siis see polegi paha, jõuad teha kaks seni kui pikemat sõitu jõuaks ühe ja teenid kokkuvõttes sama palju. Ja õnneks oli neid päris tihedalt.
Lõunauinaku tegin üpriski varajasel ajal ja unes nägin muidugi jälle taksoteemasid. Üldse, ega seda naljalt ei juhtu, et mõni uni ilma taksonduseta mööduks. Tundub juba mingi diagnoosina. Teisest küljest, ka eelmises elus nägin sageli erialaseid unenägusid. Ja ega need uned ju iseenesest pahad ei ole, vahel on lihtsalt raske aru saada, et mis on päriselt ja mis unes. Aga ärge muretsega, ega ma teile siia unesid ei kirjuta, kirjutan ikka siis, kui olen juba toibunud ja suudan reaalsust eristada.
Pärast pausi läksin lennujaama, kus oli küll palju taksosid, aga ka palju lennukeid, ja sain sealt ühe nooremapoolse härra, kes oli vist tulnud kuskilt välismaalt tööintervjuult ja pabistas kangesti, et kuidas see õnnestus. Lisaks oli tal mingi jama passiga. Seda kõike kuulsin, kui ta telefoniga kellegiga rääkis, ja seejuures püüdis ta muljet jätta, et on vaatamata kõigele marurahulik, aga tegelikult oli ta ikka hullult närvis.
Kuna oli jälle lühike sõit, kimasin aeroporti tagasi ja sain sealt veel ühe väljaka, prantsuskeelse vist, kes tuli viia miskisse asutusse Lasnamäel. Õnneks ta teadis ise teed juhtada. Kui välja läks, oleks ta kohvri pagasnikusse unustanud, kui ma poleks meelde tuletanud. Sealt ära sõites tekitasin väikese liikluskaose, väikselt teelt Peterburi teele keerates vaatasin märke, et üks rida vasakule ja teine paremale ja rivistusin siis kenasti vasakule, aga järsku hakkasid mulle sealt hoopis Peterburi teelt väljakeerajad vastu tulema, kes vaatasid mind nagu idiooti. Ilmselt oli tänu lumele kahest reast ainult üks alles jäänud, aga kust ma seda pidin teadma.
Esmaspäev on selline suht loll päev, ja keskpäevane aeg on üldse selline kahtlane, et raske on otsustada, mida teha. Kesklinnas tööd liiguvad, aga venivad, puhtalt õnne asi, kas saad mõne kasukaga proua kaubakeskusest peale või ootad tellimust tund aega. Äärelinnades on veel riskantsem, kui joppab, saad hea pika töö, aga kui ei joppa, siis võib sinna passima jäädagi. Sellepärast on hea omada tabelit, kus on kirjas varasemad kogemused, sealt saad siis selle tõenäosuse välja leiutada, et kas minna linna venima või oodata natuke ja saada rutem parem ots.
Seekord otsustasin oma tabeli alusel, et  Tondil võiks miski liikuma hakata. Natuke oli muidugi ootamist, sel ajal jälgisin puudega kerjust, kes oli ikka päriselt kerjus. Ilmselt ongi nii, et võltsid kogunevad kesklinna, aga kui kusil äärealal keegi kerjab, siis on tal üldjuhul ikka tõsi taga. Ootamine tasus ära, ja ega ma kauem oodanudki, kui oleks võtnud linna sõit ja seal koha otsimine ja ka nagunii ootamine. Sain tellimuse, aga jällegi lühike linna ots.
Kui korra lühiotstele jääd, siis on raske ära saad, sest satud pidevalt kesklinna või selle äärealadele, ja seal liiguvad teatavasti need urbanistid, kes ei teagi, et on olemas ka kaugemaid kohti, kuhu võiks sõita. Sellelt ringil saad välja ainult siis, kui satud või lähed ise kuskile kaugemale, samas lambist ei ole ju ka mõtet hakata kuskile Viimsisse või Laagrisse kihutama, kui puudub igasugune alus arvata, et seal võiks parasjagu midagi head olla. Vahepeal keegi isegi sõitis kaugematesse kohtadesse, aga just sellistel kellaaegadel, et sinna polnud mõtet jääda. Nii keerledki linnas ringi, aga jah, kui neid keerlemisi on piisavas koguses, siis tegelikult pole hullu. Kütust ehk kulub veidi rohkem, aga kütus maksab jätkuvalt vähem, kui aeg.
Mingi hetk tuli raadiost uudis, et mingid mõrvarid on jälle vangimajast varem välja lastud. Daam, kes mul parajasti autos oli, läks selle peale leili ja hakkas seletama, et sellistele kuluks ikka surmanuhtlus ära. Ma ei hakanud talle järgi kiitma ka, sest ma ei poolda surmanuhtlust. Muidugi ma ei poolda ka mõrvarite vabalt ringi jooksmist, oleks vaja mingit kolmandat varianti, kus nad teeniks endale ise ülalpidamise ja ühtlasi oleks võimalus ümberkasvamiseks. See selleks, igal juhul surmanuhtlus ei ole väga hea seltskondliku vestluse teema.
Linnas peatuses oodates ajasin juttu ühe teise juhiga, kellel on selline süsteem, et tema on pensionär ja sõidabki täpselt nii palju, et saaks rendi täis ja paar pudelit õlut, ülejäänu saab pensionist. Lisaks sellele teeb ta vahel jõuluvana. Meil pargis seisab veel üks auto, kus on mingi jõuluvana reklaam peal, aga see polevat tema oma. Seega kombinatsioon jõuluvanast ja taksojuhist näib olevat päris levinud ja toimiv, eriti kui sellele lisandub pension.
Üks värvikam klient oli india mees, kes on siit venelasest naise võtnud, ise on laevajuht või midagi taolist, ja peab üleval nii oma peret Bombays kui naise peret. Kirusime Eesti väikesi palku, jõudsime ühisele järeldusele, et need on kuritegelikud. India mees arvas, et eestlased peaks rohkem protesteerima. Tal on muidugi õigus. Küsisin, et kuidas seda saavutada, ta arvas, et venelased ja eestlased peaks selle koha peal seljad kokku panema, sest siis oleks valitsusel raskem rahvast peedistada. Eks tal on selles ka õigus. Küsisin, et kuidas seda ikkagi teha, et mida nt mina konkreetselt ära saaks teha, ja ta arvas, et ega meie põlvkond ei saagi, aga nooremad peaks integreeruma ja protesteerima. Kahtlustan, et see noorem põlvkond on peagi siit kõik kadunud nagu üks mees, nii eestlased kui venelased.
Tegin veel mõningaid katseid kesklinnast lahkuda, aga see osutus täiesti võimatuks, sellised ummikud olid, et Järvevana tee läbimine oleks kestnud ilmselt hommikuni. Lund sadas, see vist raskendas olusid tavapärasest rohkem. Keerasin Veerennist välja linna poole tagasi, aga sealt oli ka raske välja saada, sest keset teed oli mingi rekkaga midagi juhtunud ja sellest ei saanud lihtsalt mööda. Õnneks oli seal veel mingi rada, millest ma ei teadnud, kuhu see viib, aga viis ikka lõpuks tsivilisatsiooni rüppe tagasi. Seal on ju see liiklussõlme väljaehitus jätkuvalt pooleli, kunagi ei tea, kuhu võid sattuda.
Lõpuks sain peale ühe proua, kes tahtis minna Hiiule, lootsin juba, et see on jumala sõrm, mis katkestab lühikeste otste ralli, aga see oli ajutine. Läksin Hiiult Mustamäele, jõudsin napilt enne seda, kui seal igasugune töö lõpeb, sain veel ühe Harku otsa, mis aga tõi mind taas tagasi Mustamäele, kus enam polnud mõtet olla. Otsustasin veel Tondiga katsetada ja see õnnestus, tuli tellimus, milles öeldi, et peale tulevad VÄLISMAALASED. Välismaalased rääkisid mingit slaavi keelt, milles sageli esines sõna "kurva" ja sõitsid Beerhouse, mis ongi vist välismaalaste lemmik-koht. Jälle lühike ots. Isegi pikad otsad olid sel päeval lühemad kui tavalised, ja lühemate otste eest maksti müntides, et nad tunduks veel lühemad.
Vahepeal tuli selline teade süsteemi, et peagi avatakse üks uus peatus meie taksodele hästi kuumas kohas vanalinna servas. Selle peale läks lahti hirmus juhtide ilkumine. Uus lahinguväli! Hurraa! Rehvifirmad rõõmustavad! (et siis, nende pealt, kelle omad on bankovtšikute poolt läbi torgatud). Sõna võtsid ka positiivsemad ja innustavamad hääled, et tuleb vähemalt proovida mitte lasta seda üle lüüa, aga need mattusid ironiseerimisse, et ja-jah, nagu sadamas... Mainiti ka turvafirmat, kes peaks nagu meie eest seisma, ja tõepoolest, tekib küsimus, et mille eest neile siis makstakse.
Siis algas juba ööelu, mis esmaspäeval on teadupoolest väga hale. Aga kaks kutti olid juba pisvalt napsused, et pidasid vajalikuks koju sõita. Olid sellised natuke kummalised, ma kahtlustan, et äkki olid metroseksuaalid. Aga jutt oli väga macho. Üks neist oli töötanud Soomes bussijuhina ja kirus hirmsasti seda, et miks ikkagi bussijuht ei või soovi korral reisijat raudkanga läbi peksta. Tal olla olnud bussi istme taga raudkang, aga tšurkad olla selle pihta pannud. Ja pärast ei lubanud igasgused inimõiguslased ja feministid enam seda kangi tagasi panna, et pätt võib ju solvuda, kui talle vastu hakatakse. Siis teine kutt küsis, et no kui palju sind siis seal rünnati, et oleks olnud vaja kangiga äsada. Siis selgus, et mitte tuhkagi teda ei rünnatud, kõige ekstreemsem juhus oli see, kui keegi väheke uimas tegelane näitas sõidukaardi asemel CD-plaati. Vat nüüd ei teagi, kas raudkang sellisel juhtumil aitaks.
Öötunnid kulgesid ootamatult edukalt. Seadsin end juba sisse pikaks passimiseks Hollyka juures, aga ei jõudnud veel mootorit väljagi lülitada, kui kargas peale külmast lõdisev väljakas ja sõitis oma hotelli.  Kesklinnas oli soodne seis, taksosid oli vähe, sest suurem jagu passisid lennujaamas ja sadamas. Kaalusin ise ka seda varianti, aga õieti tegin, et ei läinud, selle ajaga, mis emmas-kummas oleks oodanud, et säilitada soodsat positsiooni oma järjekorras (sest viimastele sealt tööd nagunii ei jagunud), sai linnas mitmeid sõite teha. Isegi tellimuste järjekord liikus kiiresti. Viimaks, kui teised taksod olid ka linna maandunud, vaatasin, et nüüd vist ei ole enam mõtet olla, sest linn oli tõesti väga tühi. Käisin korra veel oma vanalinna loaga kohas. Seekord kährikuid ei olnud, selle asemel kihutasid ringi agressiivsed lumesahad. Nad olid oma hunnikud lükanud just sinna, kus tavaliselt kährikud teed blokivad, kahtlustasin juba mingit vastastikkuse asendamise kokkulepet.
Sättisin ennast sinna just selleks hetkeks, kui üks pop koht hakkas end kinni panema, ja esialgu tundus, et ka seal pole kedagi, aga ikkagi kargas tühjusest välja üks vene paar ja sõitis päris hea pika otsa. Naine läks Lasnamäele ja mees pärast tagasi linna hotelli. Kusjuures, kui naine maha läks, siis mees oli väga viisakas, astus ise ka korra autost välja ja jättis ilusti hüvasti. Seda ma sarnases olukorras eestlaste puhul ei ole täheldanud, mees istub alati autos edasi nagu mauk, hea kui headaega ütleb.
Kokkuvõttes oli päris hea päev selles mõttes, et pigistasin ühest suht kehvast päevast välja niipalju, kui vähegi võimalik. Eriti palju ei teeninud, aga võlgu ka ei jäänud.

Advokaadid ja gammaisased

Reedel tulin nädalaselt sessilt koolis ja praktiliselt otse tööle. Koolinädal ei olnud ka mingi puhkus, nii mõnedki öötunnid kulusid õppetööle, lisaks veel klassiõhtud. Seega olin natuke mures, et kuidas vastu pean. Aga polnud hullu.
Esiotsa ei saanud küll vedama. Alustasin kell 6 õhtul, passisin veidi Tondil, aga siis kannatus katkes ja läksin lennujaama. See oli viga, just veidi hiljem tuli Tondile terve hunnik tööd. Aga siis ma juba ootasin SharmElSheiki lendu, mis ei tulnud ega tulnud, ja selle kohta polnud ka tablool ingit infot, et kas hilineb või midagi. Lihtsal kadus kuskile taevalaotusse ära.
Mingi aja pärast lasin ka sealt lihtsalt jalga kesklinna, ja see oli õige tegu. Edasi jooksis töö pidevalt, passimist ei olnud praktiliselt üldse.
Kuna mul oli tööleminekuga kiire, siis unustasin maha mitmed olulised asjad. Näiteks kindad, aga õnneks ei olnud vaja seekord end kusagil lumest välja kaevata. Siis veel selle junni, millega taksopargis uksed ja väravad lahti käivad. Ja samuti oma statistilise tabeli, mis aitab mul otsustada, et kuhu millal minna ja kus olla tasub. Mõtlesin, et kui satun kodumaile, toon ära, aga ei sattunud päev otsa. Ja ennäe imet, oskasin ka ilma tabelita õiged kohad valida. Mingi osa sellest on juba peas. Ja eelmine kord olin ju ka reedel tööl, seega värskelt meeles. Ja reede on muidugi üldse hea päev. Igatahes selgus, et saan ka ilma tabelita hakkama.
Üheks märksõnaks päeva jooksul olid advokaadid. Neil oli miski suurematsorti labrakas Lennusadamas. Sõdutasin nii mõnedki sinna ja tagasi. Siis veel sõidutasin ühesid advokaate, kes ei läinud sinna peole, vaid mingile teisele. Ei tea, kas advokaatidel on ka nii, nagu kõigis valdkondades Eestis, et on kaks ühesugust kampa, kes omavahel kaklevad.
Need advikaadid sõitsid pikema otsa. Kõigepeal ei teadnud nad, kus nad elavad. Takso oli tellitud ühe maja numbri juurde, aga tegelikkuses väljusid nad hoopis teise numbriga majas, mis, tõsi küll, oli lähedal. Siis unustas üks rummipudel maha ja teine näägutas teda selle eest. Mõtlesin juba, et vana gaypaar, aga hiljem jutust tuli välja, et siiski vist mitte. Siis nad rääkisid mingist juhtumist seose emapalgaga. Pärastpoole rääkisid sellest, kuidas firma raha kulutada. Et näiteks mingi suurem ülemus, kes tavaliselt igal õhtul joob maha 2000 euri, ei ei pea firmakaardiga taksoarveid maksma, sest ta saab endale rohkem lubada. Nemad, väiksemad vennad, peavad aga kindlasti sõitma firma raha eest, sest on ju vaja käia klientidega bowlingut mängimas ja nii edasi. Samas olid nad just käinud Lätis ja joonud kumbki õhtuga maha 1000 euri. Aga ühekorra oli olnud nii, et üks neist oli natuke firma raha kasutanud, ja oli siis ülemusele helistanud ja öelnud, et võttis. Kõigepealt olla ülemus küsinud, et litsimaja? kasiino? mitu tuhat? Siis oli kutt vastanud, et ei, ainult mingi 200 euri. Ah see pole üldse helistamist väärt, olla ülemus öelnud. Ühest ma muidugi aru ei saa, et kuidas nii palju juues on võimalik seda tööd teha. Lõpuks nad tahtsid veel Läti rahas maksta, aga pärast pikki läbirääkimisi nõustusid ikkagi käima läbi valuutavahetustest ja maksid, loomulikult, firmakaardiga.
Teine läbiv teema olid gammaisased kutid. Sellised noormehed, kes üritavad muljet jätta, et on jube laiad lehed, aga tegelikkus ei vea nagu välja. Üks rääkis terve tee, kui raske elu, et tahaks koju magama minna, aga need naised ajavad taga... Siis ta võttis tee pealt peale  - ei, mitte naise, vaid teise samasuguse jorsi ja siis nad sõitsid McDonaldsi juurde naisi taga ajama.
Sinna ei saa päris juurde sõita ja kui kutid olid maha läinud, siis tuli üks kolmas smasugune ja pani hullu bossi, et vii mind Mc Donaldsi juurde (st telliskivi alt läbi, mingi 10 meetrit), ma maksan! Pärastpoole Hollyka juures oli veel üks samalaadne, kes ka oli sellise olemisega, et tema on maailma peremees ja tahtis saada 5 euriga kuskile teise linna otsa. Sellistest ettepanekutest ma muidugi keeldun.
Hollyka juures üks meie firma juht vahetas rehvi. Ilmselt bankovtšikute töö. Ma ei ole ikka päriselt aru saanud, millega sellise au siis saab pälvida. Ta seisis küll sellise koha peal, mis ei tohiks nagu bankovtšikute territoorium olla. Aga ilmselt need territooriumid ei ole siis stabiilsed, käib pidev võitlus.
Kui Hollyka juures oli õudne trügimine, see on kuskil kl 2-4 paiku, kui kõik taksod on seal kobaras koos, aga keegi eriti ei sõida, sest kõrtsidest on juba ära mindud ja klubidest veel ei minda, siis ma hiilisin jälle seal oma salakohas oma vanalinnaloaga. Sain terve karja jokkis rootslasi vedada ühte sadamapiirkonna hotelli. Selle ralli katkestasid kährikud, kes mingi hetk kogunesid jälla kobarasse Vene tn algusse ja oleksid kindlasti hakanud mulle probleeme tekitama.
Viimane ööelu tellimus oli vene paar, kes sõitsid loomulikult Lasnamäele. Paaril oli draama, naine oli vahepeal telefoni ära kaotanud ja siis oli veel telefon katki läinud ja siis oli veel kellegi Sanja rahakott kadunud, ühesõnaga, mehel oli põhjust naise kallal näägutada, et no miks küll sinu telefon Olesja kätte sattus ja mis siis nüüd sellest Sanja rahakotist saab.
Siis hakkasid juba normaalsed tellimused. Esimene oli kohe sinna samasse Lasnakale emafirma töötaja tööleviimine. Kusjuures see töötaja ei ilmunudki välja, ja dispetšer ei teadnud talle ka kuskile helistada, sest need piimaringid paneb vist arvutui kuidagi paika ja pole teada, keda täpselt veetakse. Noh, igatahes selgus, et isegi töötajate töö võib olla tüngatöö. Aga sellest polnud midagi, sest sain sinnasamasse kohe uue töö, lennujaama sõit nagu ikka. Lennujaamast sain kohe tellimuse peale, Mõiku - selle paiga süütus siis ka nüüd võetud. Ei saa öelda, et tegemist oleks just väga kauni paigaga. Leidsin seal vaatamata gps-u segasepeksmisele ja teetöödele kiiresti õige koha üles, see oli hää.Üks proua läks linna tööle.
Kui juba suur hommik käes, sattusin Mustamäele. Ega sel ajal enam eriti tööd ei ole, aga kuna olin seal tellimuste järjekorras esimene, siis mõtlesin, et ootan, et mingi poole tunni jooksul ikka midagi tuleb. Vestlesin ühe väga punase näoga ja koleda mehega, kellel oli sama punase näoga naine ja õlleklaas käes. Ta ütles, et tema on bussijuht ja hakaku ma ka bussijuhiks. Kui bussijuhi-amet sedaviisi inimesele mõjub, siis küll ei tahaks hakata. Pärast tanklas tuli veel juurde üks kerjus, samuti väga kole, ütles, et ta olla ka varem taksojuht olnud ja tahtis raha saada. Äkki siis taksojuhi töö mõjub ka ikka väga halvasti, peab ettevaatlik olema. Samas, see võis kerjusel olla ka turundustrikk, oleks talle mõni korstnapühkija vastu tulnud, oleks ta võibolla öelnud, et oli ise ka enne korstnapühkija.
Aga ei jaksanud ma seal Mustakal oma õnne ära oodata, silm vajus vägisi kinni. Oleks sõitnud, oleks veel üleval püsinud, aga seistest tuli vältimatu uni ja tõmbasin uttu. Peatusin mõistagi jälle kõigi roheliste tulede ja üldse igat värvi tulede taga.
Päeva saavutustest tuleb mainida veel seda, et pärast mitmekuust mõtiskelu ning mitmeid konsultatsioon sama lollidega, nagu ma ise, leiutasin lõpuks välja, kus asub püsikiiruse hoidja ja kuidas seda kasutada. See leevendab otsustavalt minu jalavalu probleemi ning tõstab märgatavalt elukvalliteeti. Ma arvan, et see valu tuleb ikkagi sellest, et mul on pikemad jalad kui normaalsel inimesel, mistõttu ma pean neid pedaali kasutades rohkem konksus ja vastvalt rohkem pinges hoidma. Ja sõiduauto istet ei saa ju ka lõputult kõrgemaks keerata, lagi tuleb ette.

Rutiinivaba reede

Pärast seda reedest varahommikut süvenes mu veendumust, et äralendajaid on sellel nädalapäeval väga vähe ja tegelikult ei tasuks üldse eriti vara tööle asuda, pigem hoida energiat öötundideks. Aga seekord läksin ikka poole 5ks platsi. Õnneks olin lennujaama kodukalt välja tšekkinud, et saabub mingi ebaregulaarne lend Indiast, läksin sinna, ja õieti tegin, muidu oleks olnud täitsa ilmaasjata varajane ärkamine. Lendamast tulid minu takso peale tore vanapaar, naine oli ennast üleni india ürpidesse mässinud ja mõjus meie kliimas kohatuna, mees aga oleks monumentaalsete vuntside järgi otsustades võinud lennuga ühineda ka vahepeatusel Bakuus. Vahva, et vähemalt mõned eesti pensionärid endale reisimist lubada saavad.
Nendega sattusin Nõmme kanti ja jäingi sinna, lootuses tavapärastele Laagri ja Pääsküla tellimustele, aga sel hommikul oli neid nii vähe, et mulle ei jagunud midagi. Vist oma tunni passisin seal, siis läksin Mustamäele, kus valitses samasugune vaikelu. Seal, nagu Pääskülaski, oli üks auto enne mind, kes sai selle ainsa tellimuse, ja siis kõik hangus. Huvitav, mis kellast need vennad siis kohal on, eelmisest õhtust ilmselt. Mõnedel tundub olevat kilpkonna kannatlikkus ja võime üldse mitte kunagi magada.
Kirusin ennast, et miks ma küll juba ammu koju magama ei ole läinud, aga lõpuks, kui suur valge juba väljas, sain siiski tellimuse ühte sellisesse majja, kus vanasti olid kooperatiivkorterid, need silikaatkividest. Nendega sa kunagi ei tea, mis poolt see klient tuleb, uksed on nii ehitatud. Algul läksin õigele poole, sinna, kuhu tee viis, aga vaatasin, et vist peaks ikka teisele poole minema, sest varem on taolistest majadest teiselt poolt välja tuldud, aga siis jooksis üks mees kätega vehkides mulle järele, millest ma järeldasin, et esimese hooga läksin ikka õigele poolele. Tegelikult oli tellimuses kirjas ka, et maja taha, aga sellise maja puhul mine võta kinni, kumb see tagumine pool on.
Lisaks härrale tuli peale ka maitsekalt riietuv, kuid vaevaliselt liikuv vanem proua, ja sõita taheti haiglasse. Suurema jao teest olid kliendid täiesti vait, aga ilmselt ajendatuna mõnest löökaugust läbisõitmisest, alustas daam ühtkäkki loengut Tallinna linnavalitsuse kaitseks, et linn ei ole üldse selles süüdi, et tänavad nii hullud on, vaid selles on süüdi hoopis majandusministeerium, kes on hankinud halva killustiku. Et tema teab, lehes kirjutati. Kusjuures ma ei olnud millegiga ei sõnas ega teos mõista andnud, et ma ükskõik mil viisil süüdistaksin linnavalitsust või ilmutaksin antipaatiat munitsipaalvõimu omava partei suhtes ja pooldaksin riigivõimul olevaid jõude. Milline seos on majandusministeeriumil ja killustikul, seda peaks veel uurima. Enne kohalejõudmist soovitas kõiketeadev proua mul veel ühesuunalisele tänavale valesse suunda keerata, et tavaliselt sealt sõidetakse, aga kuna ma seda ei teinud, siis ta manas oma hääletooni kogu saadaoleva suuremeelsuse ning lubas mul sõita õiges suunas.
Nüüd lähen küll ära magama, mõtlesin, aga teel olles sain tellimuse, mis seisnes ühe monopoolse infrastruktuuriettevõtte töötaja toimetamises kodust paari bussipeatuse kaugusel asuvasse töökohta. Kuna see sihtpunkt oli minu kodule väga lähedal, siis vajutasin otsustava liigutusega taksomeetri pausinuppu ning pugesin mõneks tunniks põhku. Nägin unes, et takso ärandati lausa mitu korda, st keegi ärandas selle ka sellelt, kes selle minult ärandas, ja nad kõik sõitsid sinna muidugi ohtralt mõlke ja kriime sisse. Millega see lõppes, ei tea, sest äratus helises ja aeg oli naasta jahiretkele.
Hetkel tundus kõige mõistlikum olevat sadamasse minna ja see oli õige mõte, sain sealt ühe proua Viimsisse viia. Kuna kellaeg oli selline kahtlane, et ega kuskil eriti midagi väga ahvatlevat ei olnud, mõtlesin vähekeseks sinna jääda. Paraku ühtegi tööd sinna ei tulnud, Spa ja kabakeskuse juures nillimisest polnud ka kasu. Tuleb teha endale selline reegel, et üle poole tunni kuskil ei passi. Kunagi ma juba tegin selle reegli, aga olen seda viimasel ajal rikkuma hakanud. Olin seal mingi üle tunni, ja pärast raportitest vaatasin, et see vend, kes absoluutselt kogu aeg Pirita hotelli juures passib, oli pool tundi pärast minu lahkumist Viimsisse sõidu saanud. Seega, tuleks kas teadlikult passida seni, kuni see töö tuleb, kasvõi 3 tundi, või siis kiiresti kaduda parematele jahimaadele. Selline tunni-pooleteisene passimine on kõige frustreerivam.
Vahepeal helistas Paarinaine ja küsis, kas ma ei saaks teda kuskilt kesklinnast koju viia, et maksab kunagi hiljem. Ta elab päris kaugel. Kuna olin hetkel Viimsisse teel, ütlesin et kohe küll ei saa ja lubasin mõelda. Mõtlesin siis tükk aega, et kas see on väga suur sigadus, kui ma seda ei tee. Tahaks ju inimesi aidata, teisest küljest see on puhtalt minu aeg ja minu miinused. Oleks tal mingi hädaolukord või oleks sügav öö, aga parasajagu ju kõik bussid käivad ja midagi hullu lahti ei ole. Tükk aega mõtlesin, et kas ma olen väga suur tõbras, kui ma ei lähe, ja lõpuks, kui mõtlesin niipidi, et kas ma ise hakkaksin kelleltki midagi taolist paluma - no mitte mingil juhul ei hakkaks - siis rahunesin maha. Kuna ta rohkem ei helistanud, ju siis sai hakkama.
Igal juhul sõitsin sealt Viimsist linna ja sain praktiliselt kohe peale ühe shoppaja, kes läks Mustamäele, siis viisin lennujaamast, kus läks ka kiiresti, teise proua Maarjamäele, passima äärerajoonidesse enam ei jäänud, vaid kimasin kesklinna tagasi ja sõidutasin soome daame Lennusadama muuseumisse - see on hea, et turistid ikkagi ka ajaloo- ja kultuurimälestistega tutvuvad, kuigi jutt käis neil ainult söögist ja söögikohtadest. Minu meelest see ei ole normaalne, et kaasajal inimesed niipalju söögist mõtlevad.
Kaubakeskuse juurest tuli veelgi üks teine proua ja sõitis sellisesse vahvasse kohta nagu Muugale, kus ma ka eriti ei ole veel käinud ja antud paigas üldse mitte kunagi olnud. See oli taoline veider kant, kus segunesid nõuka-aegsed ehitised, metsik loodus, tööstusmaastik ja uusrikaste fantaasiad. Üks maja tee ääres oli ikka selline, et mul vajus lausa suu lahti. Ta oli üleni neoonroosa, ukse ees olid valged sambad, mingid detailid olid veel eredavärvlised ja nurga peal kõrgus taevasinine elevandi skulptuur. Need on värvid, vormidest ma parem ei räägi. Küsisin kliendilt, kas ta teab, mis maja see on, ta ei teadnud, arvas, et äkki tuleb lasteaed, aga kuna seal maja ees seisis ka kollane Hummer - vaevalt lasteaia juhataja seda endale lubada saaks - siis ma arvan, et pigem on tegu siiski mõne väga edeva eramuomanikuga.
Aga olin jälle seal kaugetes mereäärsetes rajoonides sama lõhkise küna ees, et should I stay or should I go. Oma statistika järgi otsustasin, et suundun äkki hoopis Lasnamäele, aga teel olles hakkasid jälle Pirita kandis rohelised tuled sirama ja seekord jagus mullegi üks neist tellimustest. Oli üks selline vene perekond, tulid peale ilusast neofunk majast Pirital, kes sõitsid lennujaama, ja tundus, et iga perekonnaliige elab eri kohas - ema läks vist Peterburgi koju, tütar andis isale oma Hollandi aadressi, ja meespere vist siis on siinsed. Ema andis teel olles väga põhjaliku plovi retsepti, mille poeg kõik usinalt nutitelefoni toksis. Sain teada nii mõndagi plovi kohta, näiteks et kui riisi muule peale paned ja keema lased, siis ei tohi mingil juhul segada, ja et kui nüri noa abil põhja piiluda ja näed ainult keevat õli, mitte vett, siis on valimis. Kirjeldati ka mitmesuguseid huvitavaid maitseaineid ja muid komponente, aga kuna need olid mulle tundmatutes keeltes, siis ei jäänud meelde. Muidu oleks vägeva retsepti saanud.
Lennujaamas oli soodne seis, jäin sinna ja sain sealt peale ühe tütarlapse, kes sõitis kaubamajja. Minu jaoks seal ega muudes peatustes enam ruumi ei olnud, linn oli nii paksult taksosid täis, no tõesti, kuskil polnud seistagi. Imelik, kui mõelda sellele koolivaheajale soomlastel, ja veel et on reede ka ja neid peaks ju veelgi rohkem liikvel olema, siis võrreldes kolmapäevaga, kus kesklinnas nappis taksosid ja muud linnaosad olid õhus rippuvaid tellimusi täis - no ma tõesti ei saa aru, kus ja mis loogika siin on.
Õhtu oli juba käes, otsustasin minna Mustaka suunas, ja õieti tegin, täpselt seal ristmikul kus kohtuvad Tondi, Järve ja Mustamäe, tekkis Järvele tellimus, keerasin siis sinnapoole ja sain sõidutada ühed soliidsed inimesed Kadriorgu peenele vastuvõtule, mis ilmselt on seotud läheneva vabariigi aastapäevaga. Hilistundidel, kui see ükskord lõppes, oleks olnud kõvasti tööd ka vippide tagasitranspordiga, aga kahjuks olin sel hetkel muuga hõivatud.
Siis otsustasin teha väikese söögipausi, sest olin päev otsa ainult õunu söönud ja enam ei kannatanud, kuigi kesklinnas vast oleks tööd olnud. See on ka üks asi, et tegelikult ei tohi oma keha ikka tööle päris ohvriks tuua, kui ikka on mingit pausi vaja, tuleb see võtta, sest muidu hakkab füsioloogia selget mõtlemist hägustama.
Just, kui olin pausi lõpetamas, helistas üks sõber ja pakkus tööd. Ma teadsin küll, et see päev olid igasugu lahedad peod ja üritused meie omadel, aga kuna olin tööl, isegi ei mõelnud nende peale. Nüüd selgus, et üks üritus on läbi saanud ja kõik tahavad minna teisele. No miks ka mitte. Kimasin kohale ja vedasingi neli autotäit rahvast ühest boheemlaste kommuunist teise. Vahemaa polnud pikk, aga teenistus oli OK, sest ülla-ülla kõik maksid ja andsid tippigi, ja ei olnud mingit passimist, tund aega järjest kiiret kimamist. Ära väsitas isegi. Aga lahe oli, sai sõpru näha ka ja juttu natuke rääkida. Mu sõbrad on juba aru saanud, et ega mind muidu ei näe, kui raha eest, tuleb takso tellida.
Pärast seda rallit läksin sadamasse, kust võiks ju arvata, et reede õhtul tuleb palju nii somme siia nädalavahetust veetma kui ma eestlasi soomest töölt koju käima, aga vähe oli neid seekord, mulle ei jagunud. Siis oli mõistus otsas ja juhe koos. Pidulisi veel vara koju vedada, ei teadnudki, mis teha. Kui midagi teha ei oska, siis ei tulegi midagi teha. Läksin bensukasse ja ostsin ühe suure kange kohvi. Ei läinudki kaua aega, kui tuli tellimus, mille ma lolli peaga vastu võtsin, sest see oli bussijaama transfer. See on selline diil, mis ei ole just kõige parem, fikseeritud väikese hinnaga, lisaks sageli need bussid hilinevad või kliendid lähevad lihtsalt kaduma. Ka seekord jäi buss hiljaks, õnneks mitte küll väga palju. Hoidisn pöialt, et neil väga palju pagasit ei oleks, sest üks mu sõpradest oli oma asjad pagasnikusse unustanud ja mul polnud neid kuskile panna, sest keegi ei võtnud peokäras enam telefoni vastu. Õnneks mahtus sel ja järgmistel kõik ära, ei olnud seekord maailma suurimate kottidega kliente. Bussi omad sõitsid kesklinna hotelli, selle aja peale oli linnas juba liikumine kiiremaks läinud ja sain üsna varsti tellimuse ühe ööklubi juurde, kuhu kellegile järele minna oli tõsi küll, totaalselt vara. Tuli üks selline häbelik vene poiss kilekotiga ja sõitis jällegi Piritale. Sinna kohe kõik teed viisid mind sel päeval. Ja juba teine Pirita venelane murdis eelarvamuse, et kõik venelased elavad Lasnamäel ja Pirital elavad ainult eestlased. Ei olegi nii, tuleb välja.
Jälle ütlesid hääled mulle, et võiks sinna kanti jääda, kuna kellaaeg on just selline, et viisakad inimesed hakkavad külast koju minema. Nädalavahetuse nii kesköö paiku on see kindel mats. Läksin sinna Pirita hotelli juurde, seal polnudki parajasti kedagi, ja olin täitsa kindel, et saan õige pea tellimuse. Veel mõned juhid tulid sinna, muuhulgas too tüüp, kes seal kogu aeg passib. Seekord üritasin juttu teha, sain teada, et ta teeb seda lihsalt sellepärast, et meeldib, ja kui küsisin, kas see töötab, siis ta tegi selle liigutuse käega, mis tähendab nibin-nabin või jeeli-jeeli. Aga tüüp on nii napisõnaline, et ma ei saanud isegi seda aru, mis ta emakeel on, rääkimata tema huvitavast strateegiast.
Kohe tellimust ei tulnud, teised juhid, peale minu ja selle ühe Pirita fanaatiku lasid jalga. Kuna olin esimene, jäin veel ootama, kellaaeg tundus ka endiselt soodne. Vahepeal jäin korra tukkuma, see oli muidugi tervislik, aga tööd sinna ikka ei tulnud ja kuskil tunnikese pärast läksin ära. Ja jälle sama lugu mis hommikul - poole tunni pärast vaatan mina, et kes see tellimust Pirital võtma sõidab - ikka jälle sama tegelane! Ilmselt see strateegia ongi selline, et püsin paigal, töö tuleb ükskord nagunii. Hea lihtne, ei pea mitte midagi mõtlema. Kui ta saab, ütleme, iga 2-3 tunni jooksul töö, arvestades, et kauge koht ja pikad otsad - no äkki isegi majandab nii ennast ära?
Linna vahel paistsid pidutsevat peamiselt noored, vanem rahvas, kes rohkem taksoga sõidab, nagu ei liikunud. Hollyka juures toimus kohutav taksode trügimine, mujal vanalinnas oli vaiksevõitu, kui üksikud oksendajad välja arvata. Isegi kährikuid ei olnud. Läksin Westmanni poe juurde ja seal oligi üks taksohuviline. Kauples veel hinda alla, et teeme kokkuleppe hinna, 10 Hiiule. Võtsin diili vastu, kaotaksin paar euri, aga võidaksin aega ja satuksin strateegiliselt heale positsioonile, sest oli juba selline varahommik, kus tulevad esimesed lennujaama sõitjad.
Nii läksiki, üsna kiiresti sain peale ühe noore pere, kes läksid reisima. Siis läksin Lasnamäele, sõin seal ära ühe kalli, kuid halva võileiva ja sain tellimuse, veel ühe lennujaama töö. Jälle meenus taksomeetri sisselülitamine siis, kui veerand teed sõidetud - ilmselge väsimuse märk.
Edasi vaatasin, et kesklinnas on liikumine seiskunud, aga midagi toimub bussijaamas, ja läksin sinna. Loomulikult lõppes igasugune toimumine tunniks ajaks just siis, kui mina olin järjekorras esimeseks saanud. Jube unekas oli juba kallal. Lõpuks ei pidanud vastu, hakkasin ära minema, aga enne, kui jõudsin piirkonnast väljuda, sain ikkagi tellimuse. Selline veider ja mittestandardne ots, bensujaama, kust tuli üks mees, kes parkis oma bussi sinna ära ja läks sadamasse. Tore mees oli, aga väga lühike ots, selle pika ootamise peale. No nüüd lähen küll magama, mõtlesin, aga igaks juhuks vaatasin veel korra Tommi grilli juurde ja ennäe, olidki jälle kaks just meie takso fänni seal, kes sõitsid suisa Viimsisse. Üks jäi tagapingil kohe magama, aga teine rääkis, et paljud juhid ei taha sinnapoole sõita millegipärast. No ma küll aru ei saa, miks, hea pikk sõit ju. Teisest küljest, pikk maa tagasi tulla ka, ja alati sinna jääda pole mõtet, nagu näitas tänanegi  päev. Ja siis see ärkvelolev kutt rääkis veel autodest ja sellest, et ta rikub lakkamatult liikluseeskirju. Avaldasin lootust, et ma temaga liikluses ei kohtu. Kui tagapingi magaja üles kaevatud ja kena arve koos tipiga makstude, oli mul küll tagumine aeg areenilt selleks korraks lahkuda, sest väsimus oli juba väga suur ja järgmine vahetus pidi peale tulema. Aga olin vapper ja korralik, käisin veel autotki pesemas ja tegin oma tšekkide aruande ära. Koju sain kuskil kell 8 laupäeva hommikul.

Selline huvitav rutiinivaba reede oli, ei olnudki eriti kesklinnas napsutajate püüdmist, kulgesin kuidagi teisi radu, peamiselt seal Pirita kandis, mis on minu jaoks suht võõras. Nüüd ma tean märksa paremini, kuidas sealpool asjad ja elu käib.
Päev oli üldiselt edukas ja tasuv, aga kui ma võrdlen näiteks kasvõi eelmise reedega, siis töötasin ajaliselt rohkem, aga teenisin vähem. Kohati vedas, kohati mitte, see on ilmselt normaalne. Positiivse poole peal on see, et olin suurepärases meeleolus, ei põdenud ega muretsenud üldse, võtsin vabalt, nagu peab. Võibolla isegi liiga vabalt, kohati oleks võinud natuke rohkem pingutada, oleks ehk õnnestunud vältida neid kolme viimast pikka mõttetut passimist, selle asemel siiski linnas jahti pidada ja oleksin veelgi parema noosi saanud. Paistab, et ma olen selle õige fiilingu kätte saanud, aga liiga vabalt ei maksa ennast ka tundma hakata, vahel tuleb ikka rügada ka.
Aga veebruaris ma enam tööandjale võlgu ei jäänud. See on juba suur samm edasi. Nüüd selle viimase nädala mind tööpostil ega blogis ei ole, seega tšau-pakaa ja kohtume märtsis!